Tutvumine Sloveeniaga (viimased päevad)

Seekord on siis avastamist väärt Aadria mere rannik ja sinnasõidu tee peale jäävad vaatamisväärsused. Loodusturismi praktikant Tiina on väga hea praktika juba ette ära teinud reisi korraldamise näol. Tõsi küll, talutöödest vabadel öötundudel, seega palume lugeda meie praktika tunde ka ööde arvelt.

Külastame Postojna piirkonda, maailma vanimat hobusekasvandust Lipicas, mereäärset väikelinna Portoroži ja mille külje all piraatide linn Piran.

Meie reisiplaani lööb pea peale Tiina katkiläinud kaamera - seega, kõige esimene asi - kaamera remont. Interneti ja Barbara kaasabil õnnestub leida Ljubljanas fotopood, kes on vastutulelikult valmis kaamera koheselt kiirremonti vastu võtma, varuosa tellitakse Brüsselist ja imeväel ongi järgmiseks päevaks kaamera taas töökorras. Täname kiirkullereid ja fotokaparandajaid!

Postojna lähedal on väga ilus park - Krajinski park. Jõgi voolab maa peal ja maa all...

Tasus külastada ka Predjama kindlust, väga uhke nii seest kui väljast. 

Koopad ja stalagtiidid, kuna külastasime erinevaid koopaid, saime ka erinevaid muljeid. Esimene, Postojna lähedal, Križna jama koobas oli selline nö. "mitteturistikas", kuid siiski külastamiseks vajalikud jalgrajad olid seal olemas, samuti varustati meid kummikute ja taskulampidega, sest koopas puudus elektrivalgus. Giid Igor oli vägagi sarmikas tegelane, kuid ennast ära rääkida, et saaksime pikema ekskursiooni, mis viiks ka kaugemal olevatesse koobastesse ja järvede juurde, ta ei lsknud.

Kuna meil ei õnnestunud seda ekskursiooni ette tellida, siis pidime piirduma 1 tunnise matkaga mis viis kõigestesimese järveni. Tellides on võimalik valida 4 või 7 tunnine matk. Kokku on koobastes 13 imeilusat järvekest. 

Teine koopakülastus oli eelmisest vägagi erinev - tegemist siis turistikohaga  Škocjanske jama - ja jutud kohe teised - kassasabad, parklad ja turistegi süle ja seljaga - kes Pransusmaalt-Saksamaalt, kes Iirimaalt, oli ka kohalikke. Kuna ajaliselt jõudsime sinna väga õigel hetkel, siis õnnestus võtta kaks matka. Mõlemad matkad u. 2 km ja poolteist tundi pikad. Esimene matk maa peal, teine maa all. Kui maa peal matkates võis teha pilte nii palju kui jaksasid, siis koopas olid teised lood - kategooriliselt keelatud! Isegi kaelas ei tohtind fotokaamera rippuda, ähvardati kohe ära võtta...

Giidid rääkisid kolme keelt (saksa, itaalia ja inglise keelt), oli ju koobaste asukoht piiride lähedal. Niisiis koopad tuledemeres, suuremad ja väiksemad stalaktiidid lagedest alla rippumas ja stalagmiidid maast välja kasvamas. Hämmastav, mida loodus suudab sadade aastatuhandetega luua ja imekspandav, et inimesed leiavad maa alt sellised imed üles!

Lipica hobusekasvandus - Ele lapsepõlveunistus, mille täitumiseni läks üle 40 aasta. Hobusekasvatust ja hobuste arendust aastast 1580 - Napoleoni aegsed tallid, muuseum, kirik ja hobused ise, märad ja varsad koplites söömas. Unustmatu ja samas - hakka või uskuma, et soovid võivad iseenesest ka täituda.

Portorož- sellised tore tänav viis meid kesklinna.

Piran

Nova Gorica ja Idria - taaskord väga kaunis piirkond, kus valitseb mägine maastik, ületasime ka mäekuru, kus vaevu mahtus meie väike auto ära. Paljalt mõte, et kui nüüd järgmise kalju tagant metsaveoauto vastu peaks tulema, siis ta peaks vist oma nokaga meid õhku tõstma. Vastu tuli vast 4 autot ja suisa uskumat, et viimne kui üks tuli justnimelt sellises kohas, kus väike teelaiendus tehtud oli - nagu tellitult. Orgu jõudes oli Elel küll tunne, et lööks risti ette - aga kuidas - no ei oskagi - oli see paremalt vasakule või siis vasakult paremale. Meieisa palve vist tuleks kergemini välja.

Nova Goricas vaatasime sildu ja Idrias sinisinist Metsikut Järve.

Natuke seiklemist ning Ljubljana - täname sind meie püha GPS ja Vanajumal!

Ongi terve kuu möödas, jõudsime õnnelikult ja tervelt lennujaama, kodu ootab... 

Täname kõiki, kes viitsisid lugeda ja meie tegemistel silma peal hoida!

Šternide pere

Nagu lubatud sai, siis kirjutame pikemalt Šternide pere tööjaotusest.

Kõigepealt siis kordame üle talu pereliikmed:

pereisa Danilo, pereema Barbara, poeg Aljaš ja tütar Julia, vanaema Angelca ja vanaisa Janez.

Perenaine talus peab jõudma kõikjale, hoolitsema kõigi eest, nii külaliste, kui laste ja vanemate eest. Barbara tegeleb ka hoidiste keetmisega seonduvaga (marjade korjamine/ostmine kohalikelt mahetootjatelt, marjade/puuviljade puhastamine, moosiks keetmine, maitsestamine, villimine, pastöriseerimine, sildistamine jne.) - selleks, et valmiksid moosilaadungid, on vaja palju aega, hoolikust ja tähelepanelikkust. Praegu käib moositegu talus kõik kodusel viisil, ilma eriliste abivahenditeta ja käsitsi. Tulevikus on plaanis soetada mõned tööd hõlbustavad abivahendid, kuid mitte veel professionaalseid nn. moosiliine. Perenaise töö on ka mooside turustamine ja presenteerimine. Hoidiste valmistamisel on nooriku põhimõtted järgmised: ennekõike mahe tooraine, seejärel võimalikult mahedad lisaained (suhkru asemel võimaluse korral agaavi siirup või mesi, tardainena agar-agar jne.). Ostmakutsuvad moosipurgid tellitakse Austriast ("sest inimesed ostavad silmadega") ja kõige tähtsam - tootmisprotsessi juures  - ülim steriilsus! Barbara moosid on pälvinud erinevatel moosikonkurssidel kõrgeid hindeid!

Klientide majas viibides on perenaine samuti klintidega suhtlemas/teenindamas/toitu valmistamas. Tegelikult ongi raske see, et enamasti ongi kõik korraga, aga see ongi turismisektoris lihtsalt vältimatu. Multitasking (ei oska seda sõna eestikeelsena väljendada) ongi sellise töö eripära ja Barbara saab sellega suurepäraselt hakkama.

Meeste hooleks on talu loomapidamise eest hoolt kanda - lihaveistekari (kuna siin neid ka lüpstakse, siis otseloomulikult ka lüpsmine), seamajandus, sest sigu oma kümmekond, poni, kits ja jänesed.

Samuti on mehed rakkes, kui toimub külaliste võõrustamine. Mehed nimelt paigutavad ja katavad lauad, poleerivad klaasid ja noad-kahvlid, asetavad salvrätikud ja pitslinikukesed - kusjuures väga metoodilise täpsuse ja mõõdetud liigutusega, teades täpselt palju külalisi on oodata, ja milline lauakatmise viis eesootava sündmusega kõige paremini kokku käib.

Samuti on peremehe kohus serveerida alkohol - talus on välja töötatud omad schnapsid (kuusevõrse-, marja- ja kreekapähkli), samuti ostetakse kohalikult veinitootjalt majaveinid.

Toitude ettekandmisel on peremees ja perenaine võrdselt rakkes, abis ka perepoeg.

Külaliste lahkudes koristavad mehed lauad ning toovad nõud kööki. Kuuldvasti pidavat nõudepesemine olema vanaisa töö, kuid meie praktika ajal oli temal puhkus - sest meie ju praktiseerisime nõudepesu.

Meeste ülesanne on ka serveerida külmi lihalõike - ning samamoodi, äärmise keskendumisega tehakse peent tööd, lõigatakse viilutajada läbipaistvad viilud, sätitakse need rullikesena vaagnale, kõrvale suitsuvorstid, juurde juust, kõrvitsapestokuulikesed ning searasvakuulikesed. Vaagnad näevad välja täiuslikud.

Meie suurimaks hämmastuseks on selle pere mehed nii tähelepanelikud, et nii möödaminnes liigutatakse moosipotis leemekulbikest ja vajaduse korral pestakse ka põrandat. Kui milleski vaja abi, siis mehed on õppinud märkama ja on väga vilunult abivalmid. Sama käib ka perepoja kohta - ta lihtsalt kasvab koos talutoimetustega ning näeb ja õpib iga päev.

Peretütar Julia on oma armsa olekuga ja punase lokkis kiharatega nagu päikene kõigi päevades. Samas, tema erakordset ilu on märganud ka fotograafid, mistõttu võib leida Julia pilte nii talu enda koduleheküljel kui ka piirkonda tutvustavatel turismivoldikutel.

Vanaema ja vanaisa ongi turismitalu algatajad 1981.a., nüüd on nad talu küll poeg Danilole üle andnud, kuid vanaema on praegugi väga tegus (ja ka väga nägus) ning tema käe all valmivad praegugi paljude pidude road. Käsikäes miniaga, kellele ta on edasi andnud enda kogemused.

Kadestamisväärne on seegi, et ükskõik kui kiire ka poleks, lastele leitakse ikka aega nendega kenasti rääkimiseks, julgustamiseks või siis mõne asja selgitamiseks. Seetõttu on lapsed meelsasti abis ning näevad oma tulevikku ka taluga seotult. Ning  siinkandis ongi põlvkondade järjepidevus ning pereettevõtlus väga traditsiooniline ja ausees. Seega, järgmine noorperemees on ju talus ca 8 aasta pärast naisevõtueas...

Infovahetus rahvusvahelise suhtlemise keeles

Täna hommikul oli siis selline päev, et majas polnud külalisi, mistõttu hommikusöök oli selline pikemat sorti. Barbara oli aianduskeskuses, Danilo ehk pereisa oli pulliga teel tapamajja. Niisiis jäimegi meie koju koos vanaema ja vanaisaga. Meil on omavahel ikka täielik keelebarjäär - vanavanemad räägivad lisaks sloveenia keelele ka saksa keelt, meie mitte. Samas, vanaema, üks äraütlemata kena inimene tahab meiega suhelda - niisiis otsimegi puutepunkte sloveenia ja vene keele vahel ning tuttavaid saksakeelseid sõnu, mis jumal teab kuidas pähe torkavad. Vahetevahel võtame käed-jalad appi, täna, laua taga istudes võtsime paberi ja pliiatsi appi - nii me seal siis joonistasime pilte ja kirjutasime numbreid. Töötas ülihästi - tulemuseks sai selline tore-naljakas piltkiri, nagu lasteraamatutes. Lõunalauas näitasime ka peremehele oma loovtööd (temaga suhtlemisel meil sama probleem) ta natuke muigas, aga meist ja meie elukorraldusest sai ehk ka paremini aru.

Hommikul koristasime ja valmistasime ette uute külaliste vastuvõtuks kõik toad, pesime pesu ja triikisime, õhtul kreekapähkliring.

Täna juhtus Tiinal suur õnnetus - fotoaparaadi mälukaardipesa kiilus kinni. Kuna avastasime, et mälukaardi serv oli puru, siis eeldasime, et mingi tükike jäi sinna pessa. Hoolimata meie pusimisest (tolmuimeja, hambaorgi ja bensiinijaamas kompressoriga ) ei õnnestu kuidagi asja parandada. Tiina on üdini kurb. 

05.10

Tööpäev algas kell 8, kiire-kärme juustuleib arooniamoosiga ning tööle. Natuke õues sättimist ja siis Tiina pirne puhastama ja Ele köögitoimkonda. Sipsti siia, sipsti sinna - nii need köögiaskeldused käivad. Barbaral abis oli ka Barbara ema ja kohalik tüdruk Mariana, vanaema läks sugulaste lapse ristimisele.

Täna siis oli Elell võimalus valmistada seda kuulsat kohupiimapirukat - kibenicat. Ja kui eilses blogis lihtsalt laias laastus oletasime, kuidas see käib, siis täna oskab Ele juba täpsemalt selgitada.

Taigen põhjale: sõreda nisujahuga pehme pärmitaigen.

I kate:

Piima ja nisujahuga keedetakse selline paksema kastme laadne keedus, see jahutatakse ja hästi tähtis on see jahtumise järel ühtlaseks vispeldada, et tükke ei jääks, misjärel lisatakse hea ja rammus kodukohupiim (meil seekord kogus siis 9 kg!), hapukoort 2 l, 10 muna, vaniljesuhkrut ja lihtsalt suhkrut. Vispeldada mikseriga kõik segi, mune eraldi vahustada-kloppida ei ole vaja.

II kate

1 liiter vahukoort, suhkrut, vaniljesuhkrut vahustatakse pehme vahuni, misjärel listakse 5 muna ja vahustatakse edasi kuni kõik on ilusti segunenud.

Tööprotsess:

Ahjuplaadile õli, sinna peale siis käte vahel venitatud taignatükk, mida siis pisut voolitakse plaadi suuruseks, seejärel peale kohupiimatäidis (ca 1,5 kg) siis taigna servad väikese venitamisega servade katteks ja seejärel peale vahukoor.

Kõigile, kes kohupiimakoogi sõbrad, üleskutse - proovige ja Te ei kahetse!

Õhtul siis veel pirnimoosi tegu - purgistasime ca 20 l pirnipüreed, iseseisvalt. Oleme ise enda üle ka uhked, et sellise usalduse pälvisime. Loodame siiralt ja kogu südamest, et kõik moosid säilivad suurepäraselt (piinliku hoolega järgisime kõiki steriliseerimise nippe ja hoidistamise meistriklassi - sest oleme õppinud oma ala parimatelt).

Poliitikast: täna oli Sloveenias kohaliku omavalitsuse valimiste päev ja kuna nagunii pidime ootama tunnikese, kuni moosid ahjus veelkord läbikuumutatud saavad, jälgisime valimisstuudiot - olgem ausad, keelest aru ei saanud, küll aga jäi meil sellevõrra rohkem tähelepanu saatejuhtidele: diktoriks oli noor daam, kes otsekui Liis Lassi teisik ja valimistest rääkis puutetundliku teleka ees hasartselt hüpeldes keegi Urmas Klaasi meenutav teletöötaja. Tiina arvas, et hasart oleks justkui Lembitu Kuuse spordireportaazhist. Samas, kui tulid juba valimistulemused, siis oli tore näha tuttavaid kohanimesid: Bled, Bohinji, Krainske Gora, Kranj, Kobarid, Soce...

Kui telesaadetele jutt läks, siis Sloveenia ühes eratelekanalis on üks lõpmata huvitav saade, kus inimesed saavad selgeltnägijale helistada ning see siis kuulutab üle terve riigi kõigile, kes vaadata viitsivad, helistaja tulevikku ette, kusjuures helistaja näopilt on ka ekraaninurgas (skype?). Arvestades asjaolu, et Sloveenia rahvaarv on eesti omast pisut suurem, siis usutavasti on ikka kuskil keegi kes tunneb kedagi, kelle saatusest ja tulevikust antakse privaatset ülevaadet. Seega - kujutlegem, kuidas selline telesaade küll Maarjamaa pinnal laineid võiks lüüa :)

Siis veel kohalikud "reality" shõud - üks siis kokasaade, mida pererahvas vaatab ja innukalt nende tegemistele kaasa elab ja kohe kokasaate otsa tuleb "Farm" - kui ütlesime, et oleme Tiinaga samasuguses olukorras nagu reality tegelased, ainult et ilma kaamerateta, siis ei jäänud neil muud üle kui soostuda, kuid millegipärast tegi see neile palju nalja - ehk siis samastusid ja visualiseerisid?

Oma tuppa kell 23.

04.10

Hommikul tööle ca kl. 8, hommikusöök lennu pealt manustatud, aitasime vähe köögis senikaua, kui Barbarale ja vanaemale tulid appi veel 2 abilist - meile usinasti sloveenia keelt õpetav eluaegne kokaproua Maria ja noor ujedakene, kuid köögitoimetustes vägagi vilunud Monika. Laupäevasele päevale kohaselt oli tallu ootada palju külalisi.

Jätsime meistrid kööki ja eraldusime vaikuse ja rahu oaasi - pererahva tulevasse kodusse, mis praegu ehitustander, kuid kus me ilma suuremat segadust tekitamata saame tegeleda nii ravimtaimede puhastamise ja sorteerimisega ning kastaniralliga.

Meie tänaseks tööks oli söögikastanite (ingl.k chestnut) puhastamine. Palume mitte segi ajada hobukastanitega, mis meil Eestis kasvavad, ja suuruselt on nad ka pisut väiksemad. Kõigepealt kastanud keedetakse (ca 45 min.), seejärel proovitakse kas sisu on piisavalt pehme, misjärel siis jäävad kastanipoisid jahtuma. Puhastamise metoodika on puhas käsitöö - iga viljakene asetatakse küüslaugupressi vahele ning pigistatakse sisu pressiga välja, koorik tuleb pressi seest välja õngitseda. Jälgida hoolikalt, et pressitud pudis ei oleks ebapuhtusi (riknenud kastanid, väiksed ussiaugud jne), asetada pudi kausikesse ning seejärel siis uus kastanikene. Kastaneid oli oma 60 liitrit! Esmapilgul tundus, et me puhastame neid kastaneid selle kursiga siin uhke nädala ja natuke enamgi... kuid võta näpust, panime aga ajud tööle, ratsionaliseerisime-mehhaniseerisime kogu üritust niipalju kui küüslaugupress võimalda. Lasime aga kätel kärmesti käia ja voila - õhtuks olid kõik kastanid läbi pressi vurtsutatud, puhastatud ja osalt ka pakitud. Milleks see kõik? - küsite Teie, aga palun, me ei tee saladust - kastanimoosi loomulikult. Tuleb tunnistada, et me ei kujuta täpselt seda moosi ette, sest pole seda ei näinud ega ka mitte söönud, kuid kuidagi saab sellest pehmest pudist, suhkrust ja õunamahlast haruldane kastanimoos, mis tarbijate hulgas väga nõutud ennekõike oma erilisuse tõttu, sest puhastada neid on ju üks äraütlemata peenikene käsitöö.

Vahepeal käisime ka pisut abis köögis ja saime osa ka piduroogadest. Tegelikult tundub, et hakkame servapidi aru saama nii toiduvalmistamise viisidest ja võtetest, kuid kindlasti pole me veel valmis sloveeniapärast toitu valmistama.

Tiinal vedas - täna oli taas kohupiimakoogi päev - külalistel vedas ka - Tiinast jäi kohupiimakooki neile ka üle - ehk et hundid söönud ja lambad terved.

Katsun siinkohal selgitada kohupiimakoogi tegemise viisi.

Kõigepealt tehakse valmis sõreda jahuga pehme, kuid sõtkutud pärmitainas. Lastakse taignal kerkida. Peale kate: rammus kodujuustu ja kohupiimasegu, millele lisatakse ka suhkrut ja muna. Taigen rullitakse lahti, tõstetakse plaadile ning peale kohupiimasegu, seejärel keeratakse taigna servad mõne sentimeetri laiuselt kohupiimamassi peale (ei pea olema ring ega ka mitte väga korrapärane servakate) ja kõige peale vaniljega maitsestatud ning pehmeks vahuks vahustatud vahukoorekate (katab veidi ka taignaserva). Küpsetatakse kuni kook muutub pealt kuldkollaseks mõne pruunika laiguga ja serveerimisel puistatakse toreduse pärast veel tuhksuhkrut, kahvel kõrvale ja suussulav kohupiimakook ongi sööja jaoks valmis sätitud! No ja meieisugustele kohupiimasõpradele ei olnud ühest viilust mitte kunagi küll...

Päeva lõpuks maiustasime ühe schnaps-kompotiga, mis tehtud rummis hoitud marjadega. Väga maitsev oli, alkoholimaitset ei olnud, vaid vaevuaimatav hullutavalt hõrk rummimekk ja tuleb tunnistada, et teise kulbitäie järel oli juba kompotisööjate meel rõõmus.

Tööpäeva lõpp kell 22.

03.10

Päeva algus kell 8

Nagu turismibisnises ikka on nädalavahetused kõige kibedamad tööpäevad üldse. Seega - valmistuma peab nädalavahetuseks üsna pool nädalakest ette - koostatakse menüüd, vaadatakse üle ja vajadusel täiendatakse toiduvarud, sätitakse ruumid valmis, värsked lilled sisse (roosid talu lilleaias on veel suviseselt õitemeres), ämblikuvõrgud välja... ehk et siis tööd, mis suurt välja ei paista, kui tehtud on, kuid, kui tegemata jäävad, siis oioioio, kui hästi silma torkavad.

Väikese vahepalana töötegemise vahele tuli täna jälle poni otse õuele kõndima, kuid seekord oli ta uudishimu see, mis tegi ta kättesaamise vilunud hobusepüüdjale väga lihtsaks.

Poni püüdmise õpetus algajatele:

kõigepealt teeskle, et sa ei näe ega kuule hobukest mitte sugugi, tee keskendunult oma tegemisi edasi, kuni uudishimu saab loomakesest võitu ja ta tuleb vaatama mida sa seal ometi nii ennastunustavalt teed. Keskendu veelgi enam tegevusele, samal ajal vargsi silmanurgast jälgides looma liikumist (võib keerata ka rahulikult selja) ja siis, kui loom on uudishimust aetuna käeulatuses, siis aeglase sujuva liigutusega võta päitsed pihku ning seejärel olete mõlemad üllatunud. Üks selle tõttu, et ta ilma suurema kabjaplaginata kinni püüti ja teine seetõttu, et loomad ikka väga uudishimulikud on.

Lõunal siis pea rekordiline kreekapähkliring.

Mis söögiks oli - väga tähtis rubriik!

Söögiks oli porrulaugusupp, ilus rõõmusroheline ja siinsele talule iseloomulikult jälle imehea. Pearoog kodusea ahjuribi, haktud lehtsalat, kartulisalat kõrvitsaõliga. Magustoiduks tass meega värskelt korjatud melissiteed või kohvitass Türgi kohvi keedetud piimaga. Mmm kui maitsev!

Tiina võttis ette ja tegi nii talus viibivatele külalistele kui ka pererahvale ühe ahjutäie ahjuõunu koos vaniljekastmega ja beseetutsakaid. Hää oli, aga otsa sai. Külalistele serveeritud magustoidud oli toidukaunistamise meistriklass omaette! Go Tiina, go!

Päeva lõpetasime põrandate pesuga kell 22:30

02.10

Viimasel minutil jõudsime alla ( 07.30 ), et ette valmistada inglastele varajane hommikusöök, kiireks läks aga lauale sai kõik enne külalisi. Väike hommikukohvi endile ka, seejärel siis jätkasime sealt kus pooleli jäi - moosikeetmisest. Koorisime parasjagu õues õunu, kui ühtäkki tormas välja poni Marsi, tema kannul truult sammu pidamas krussis sarvedega must kits Charlie. Poni kihutas ringi nagu rakett, kits kannul. Uskumatu, et nii väike loomake nii suuri kiirusi suudab arendada, aga paistis, et lusti tal jagus ja vabaduse maitse oli suus. Kätte ta ennast küll anda ei tahtnud. Samal ajal hullus ka pisut Vietnami siga elades häälekalt kaasa õues toimuvale rodeole. Perekondlik ponipüüdmine lõppes siiski üsna kiiresti ja vanaisa leivatükk tundus ponile kõige usaldusväärsem olevat. Oi seda lusti!

Niisiis õunad kooritud tükeldatud ja jälle moosima! Potid tulele, segama, mekkima ja vekkima. Askeldamist kui palju, aga õhtuks sai siis 200 purki moosi jälle talvevarudele lisada.

Toidust polegi ammu rääkinud.

Supid siin on enamasti puljongilaadsed ja tihtipeale ainult ühe või kahe lisandiga - olgu selleks siis peeneks ribaks lõigatud pannkoogid, nuudlid, klimbid. Suppides kasutatakse väga vähe kartulit - see-eest pannakse julgelt suvikõrvitsat või naerist või lehtpeeti. Osad suppidest on ka bechameli kastme baasil püreesupid. Tänane supp oli kõige iseäralikum kõigist suppidest mida me näinud või söönud oleme. Niisiis veega keedetud rohke tükkis hapukoor, millesse lisati filotagnast tehtud ja kohupiimaga täidetud suured klimbid. Välimus oli selline kergelt läbikumav valge vedelik, milles pisut pelmeene meenutavad valged klimbid. No proovime ära - uskumatu, kui maitsev! Ületasime kõik viisakuse piirid ja sõime kumbki vist suisa 3 taldrikutäit!

Õhtul kui moosid läksid steriliseerimisele ahju, otsustasime veel mõned tunnid ravimtaimedega tegeleda, sest meie aeg saab varsti otsa, kuid Barbara ootus on, et teeksime kõik teessepuutuva lõpuni valmis - taimed on peaaegu puhastatud ja karpides ootamas, ees seisab veel segude tükeldamine ja kokkusegamine ning pakendamine 30 grammikese kaupa kottidesse.

Samas on ootamas veel 2 suurt kasti söögikastaneid - saame näha, kuidas nendega ümber tuleb käia.

Õhtusöök ja tuppa. Kell on 22 läbi.