Tutvumine Sloveeniaga (viimased päevad)

Seekord on siis avastamist väärt Aadria mere rannik ja sinnasõidu tee peale jäävad vaatamisväärsused. Loodusturismi praktikant Tiina on väga hea praktika juba ette ära teinud reisi korraldamise näol. Tõsi küll, talutöödest vabadel öötundudel, seega palume lugeda meie praktika tunde ka ööde arvelt.

Külastame Postojna piirkonda, maailma vanimat hobusekasvandust Lipicas, mereäärset väikelinna Portoroži ja mille külje all piraatide linn Piran.

Meie reisiplaani lööb pea peale Tiina katkiläinud kaamera - seega, kõige esimene asi - kaamera remont. Interneti ja Barbara kaasabil õnnestub leida Ljubljanas fotopood, kes on vastutulelikult valmis kaamera koheselt kiirremonti vastu võtma, varuosa tellitakse Brüsselist ja imeväel ongi järgmiseks päevaks kaamera taas töökorras. Täname kiirkullereid ja fotokaparandajaid!

Postojna lähedal on väga ilus park - Krajinski park. Jõgi voolab maa peal ja maa all...

Tasus külastada ka Predjama kindlust, väga uhke nii seest kui väljast. 

Koopad ja stalagtiidid, kuna külastasime erinevaid koopaid, saime ka erinevaid muljeid. Esimene, Postojna lähedal, Križna jama koobas oli selline nö. "mitteturistikas", kuid siiski külastamiseks vajalikud jalgrajad olid seal olemas, samuti varustati meid kummikute ja taskulampidega, sest koopas puudus elektrivalgus. Giid Igor oli vägagi sarmikas tegelane, kuid ennast ära rääkida, et saaksime pikema ekskursiooni, mis viiks ka kaugemal olevatesse koobastesse ja järvede juurde, ta ei lsknud.

Kuna meil ei õnnestunud seda ekskursiooni ette tellida, siis pidime piirduma 1 tunnise matkaga mis viis kõigestesimese järveni. Tellides on võimalik valida 4 või 7 tunnine matk. Kokku on koobastes 13 imeilusat järvekest. 

Teine koopakülastus oli eelmisest vägagi erinev - tegemist siis turistikohaga  Škocjanske jama - ja jutud kohe teised - kassasabad, parklad ja turistegi süle ja seljaga - kes Pransusmaalt-Saksamaalt, kes Iirimaalt, oli ka kohalikke. Kuna ajaliselt jõudsime sinna väga õigel hetkel, siis õnnestus võtta kaks matka. Mõlemad matkad u. 2 km ja poolteist tundi pikad. Esimene matk maa peal, teine maa all. Kui maa peal matkates võis teha pilte nii palju kui jaksasid, siis koopas olid teised lood - kategooriliselt keelatud! Isegi kaelas ei tohtind fotokaamera rippuda, ähvardati kohe ära võtta...

Giidid rääkisid kolme keelt (saksa, itaalia ja inglise keelt), oli ju koobaste asukoht piiride lähedal. Niisiis koopad tuledemeres, suuremad ja väiksemad stalaktiidid lagedest alla rippumas ja stalagmiidid maast välja kasvamas. Hämmastav, mida loodus suudab sadade aastatuhandetega luua ja imekspandav, et inimesed leiavad maa alt sellised imed üles!

Lipica hobusekasvandus - Ele lapsepõlveunistus, mille täitumiseni läks üle 40 aasta. Hobusekasvatust ja hobuste arendust aastast 1580 - Napoleoni aegsed tallid, muuseum, kirik ja hobused ise, märad ja varsad koplites söömas. Unustmatu ja samas - hakka või uskuma, et soovid võivad iseenesest ka täituda.

Portorož- sellised tore tänav viis meid kesklinna.

Piran

Nova Gorica ja Idria - taaskord väga kaunis piirkond, kus valitseb mägine maastik, ületasime ka mäekuru, kus vaevu mahtus meie väike auto ära. Paljalt mõte, et kui nüüd järgmise kalju tagant metsaveoauto vastu peaks tulema, siis ta peaks vist oma nokaga meid õhku tõstma. Vastu tuli vast 4 autot ja suisa uskumat, et viimne kui üks tuli justnimelt sellises kohas, kus väike teelaiendus tehtud oli - nagu tellitult. Orgu jõudes oli Elel küll tunne, et lööks risti ette - aga kuidas - no ei oskagi - oli see paremalt vasakule või siis vasakult paremale. Meieisa palve vist tuleks kergemini välja.

Nova Goricas vaatasime sildu ja Idrias sinisinist Metsikut Järve.

Natuke seiklemist ning Ljubljana - täname sind meie püha GPS ja Vanajumal!

Ongi terve kuu möödas, jõudsime õnnelikult ja tervelt lennujaama, kodu ootab... 

Täname kõiki, kes viitsisid lugeda ja meie tegemistel silma peal hoida!