05.10

Tööpäev algas kell 8, kiire-kärme juustuleib arooniamoosiga ning tööle. Natuke õues sättimist ja siis Tiina pirne puhastama ja Ele köögitoimkonda. Sipsti siia, sipsti sinna - nii need köögiaskeldused käivad. Barbaral abis oli ka Barbara ema ja kohalik tüdruk Mariana, vanaema läks sugulaste lapse ristimisele.

Täna siis oli Elell võimalus valmistada seda kuulsat kohupiimapirukat - kibenicat. Ja kui eilses blogis lihtsalt laias laastus oletasime, kuidas see käib, siis täna oskab Ele juba täpsemalt selgitada.

Taigen põhjale: sõreda nisujahuga pehme pärmitaigen.

I kate:

Piima ja nisujahuga keedetakse selline paksema kastme laadne keedus, see jahutatakse ja hästi tähtis on see jahtumise järel ühtlaseks vispeldada, et tükke ei jääks, misjärel lisatakse hea ja rammus kodukohupiim (meil seekord kogus siis 9 kg!), hapukoort 2 l, 10 muna, vaniljesuhkrut ja lihtsalt suhkrut. Vispeldada mikseriga kõik segi, mune eraldi vahustada-kloppida ei ole vaja.

II kate

1 liiter vahukoort, suhkrut, vaniljesuhkrut vahustatakse pehme vahuni, misjärel listakse 5 muna ja vahustatakse edasi kuni kõik on ilusti segunenud.

Tööprotsess:

Ahjuplaadile õli, sinna peale siis käte vahel venitatud taignatükk, mida siis pisut voolitakse plaadi suuruseks, seejärel peale kohupiimatäidis (ca 1,5 kg) siis taigna servad väikese venitamisega servade katteks ja seejärel peale vahukoor.

Kõigile, kes kohupiimakoogi sõbrad, üleskutse - proovige ja Te ei kahetse!

Õhtul siis veel pirnimoosi tegu - purgistasime ca 20 l pirnipüreed, iseseisvalt. Oleme ise enda üle ka uhked, et sellise usalduse pälvisime. Loodame siiralt ja kogu südamest, et kõik moosid säilivad suurepäraselt (piinliku hoolega järgisime kõiki steriliseerimise nippe ja hoidistamise meistriklassi - sest oleme õppinud oma ala parimatelt).

Poliitikast: täna oli Sloveenias kohaliku omavalitsuse valimiste päev ja kuna nagunii pidime ootama tunnikese, kuni moosid ahjus veelkord läbikuumutatud saavad, jälgisime valimisstuudiot - olgem ausad, keelest aru ei saanud, küll aga jäi meil sellevõrra rohkem tähelepanu saatejuhtidele: diktoriks oli noor daam, kes otsekui Liis Lassi teisik ja valimistest rääkis puutetundliku teleka ees hasartselt hüpeldes keegi Urmas Klaasi meenutav teletöötaja. Tiina arvas, et hasart oleks justkui Lembitu Kuuse spordireportaazhist. Samas, kui tulid juba valimistulemused, siis oli tore näha tuttavaid kohanimesid: Bled, Bohinji, Krainske Gora, Kranj, Kobarid, Soce...

Kui telesaadetele jutt läks, siis Sloveenia ühes eratelekanalis on üks lõpmata huvitav saade, kus inimesed saavad selgeltnägijale helistada ning see siis kuulutab üle terve riigi kõigile, kes vaadata viitsivad, helistaja tulevikku ette, kusjuures helistaja näopilt on ka ekraaninurgas (skype?). Arvestades asjaolu, et Sloveenia rahvaarv on eesti omast pisut suurem, siis usutavasti on ikka kuskil keegi kes tunneb kedagi, kelle saatusest ja tulevikust antakse privaatset ülevaadet. Seega - kujutlegem, kuidas selline telesaade küll Maarjamaa pinnal laineid võiks lüüa :)

Siis veel kohalikud "reality" shõud - üks siis kokasaade, mida pererahvas vaatab ja innukalt nende tegemistele kaasa elab ja kohe kokasaate otsa tuleb "Farm" - kui ütlesime, et oleme Tiinaga samasuguses olukorras nagu reality tegelased, ainult et ilma kaamerateta, siis ei jäänud neil muud üle kui soostuda, kuid millegipärast tegi see neile palju nalja - ehk siis samastusid ja visualiseerisid?

Oma tuppa kell 23.