Mägede majesteetlik rahu - 29.09

Bled: 

Hommikune varajane äratus - Tiinale ei andnud eilne Vintgari jõe oru vaatepildid rahu, ning ta tahtis minna varavalges, et teha jõest pilte enne, kui päike liiga kõrgele tõuseb ning heade piltide saamise keeruliseks teeb.

Kimasime jõe äärde lootuses, et kes seal ikka esmaspäeva hommikul nii varajasel tunnil valvab, ning saame jänese kombel sisse hiilida, kuid võta näpust, piletikontroll istus väravas kui Kerberos ise oma maises kehastuses ning meie loobusime ideest raske südamega, kuid ootusärevalt uute sihtpunktide nägemiseks.

Esimene sihtpunk, Kranjska Gora juba paistab:

Otsustasime, et hommikukohvi joome Alpide jalamil ja uskuge või mitte - jõimegi! Hommikusöögi võtsime kenast suusahotellist, mis suvel töötab kui matkajate majutaja, sealt saavad alguse ka mägijalgratturite ja mootorratturite tretid. Niisiis hommikukohvi Alpide jalamil, munapudru, croissantid, singivalik, pannkoogid, puuviljad, jogurtid jne - täiuslik ja ülirikkalik hommikubufee ja seda kõike 10 euro eest. Me ainult mõmisesime rahulolust. Teenindus oli seal eritit sõbralik ja avatud. Viis pluss! 

Üle tee oli uhke jõgi, kujutage veel neid jõgesid ette kevadel... See vaatepilt on kindlasti väga uhke!

Kranje Gora

Linnake Austria ning Itaalia piiri servakesel, kuid siiski veel Sloveenia ja mitte lihtsalt Sloveenia, vaid suisa Sloveenia rahvuspark Triglav (nimetus tuleb kolmest kõige kõrgemast mäetipust).

Meie vapper suksu:

Ja siis alustasime sõitu maailma ilusamal teel mis viis üle Juliani Alpide mägikuru. 

Tee ääres oli imeilus park mitme veesilmaga.

Ele nõudis endast pilti, ta sai selle.

Ükskõik kuhu vaatasid, see vaade oli lummav!

Vršić - mägitee pikkus 24 kilomeetrit ning koosnes see siis 50 nö, "juukseklambri" kurvist. Tiinale meeldis seal väga sõita.

Teel tippu peatusime suisa mõnekümnemeetriste vahemaade tagant, sest vaatepildid mis igal uuel sammul avanesid, oli lihtsalt vaja pildi peale saada! Ja pildi peale need vaatepildid ka said - 24 kilomeetri läbimiseks kuluski meil terve päev (8 tundi). Ilm oli ideaalne, soe, õhk kirgas. Kaljud, mäed, orud, väiksed pilvetupsud ilmestamas või fooni tekitamas kaljunukkidele - super!!

Oleme jõudnud 1226meetri kõrgusele.

1449 meetri kõrgusel...

Kõrgeim punkt merepinnast on 1611 m, üleval on jahedam, taimestik kõrgmäestikulaadselt kidur, karjatatakse lambaid

ning teel mäekurust alla kohtasime ka üht lehmakarja, kes teeäärseid vaikselt näksisid.  Muideks selle sinka-vonka tee piirkiirus on 90 km/h!

Sloveenid on arvestanud, et sellel teel liigub palju turiste, seetõttu on tehtud kitsalt mägiteele palju nö. "taskuid", et saaks auto turvaliselt parkida ning pildistada või lihtsalt kauneid vaateid imetleda - väga mugav. 

Sõiduteid kaunistavad sellised romantilised sillakesed:

Algselt oli tee üle mäekuru kohalike karjakasvatajate kasutuses, seejärel, sajandi algupoolel aitasid teed rajada I maailmasõjas vangi võetud vene sõjavangid. Kuna laviinide tõttu sai sõjavange ka massiliselt hukka, siis nimetakse teed nende mälestuseks ka "venelaste teeks".

Väga tähtis mees Julia alpide ajaloos, Julius Kugy.

Ta oli  botaanik. Ta läks otsima Sloveenia mägedesse ühte taime nimega Scabiosa Trenta. Lille ta küll ei leidnud, aga ta avastas Alpide ilu.

Igal külakesel väike kirik.

 Kui mitte kaks, igatahes on eid kirikuid Sloveenias tohutult. Rahvas väga usklik.

Õhtuks olime jõudnud plaanipäraselt väikesesse linnakesse Kobarid. See linnake on tilluke ja väga armas. Tiina armus sellesse esimesest silmapilgust.
Neil on ka Sportlandi pood :)

Sloveenias on kombeks ehtida majade aknad rohkete lilledega.

 Lõpetasime matka pidulikult uhke magustoiduga.

Kõht head ja paremat täis oligi aeg vaikselt kodu poole sättima hakata, väiksed sekeldused teel GPSist arusaamisega, mistõttu kaotasime aega ja natuke ka närve, kuid koostöös kaardi, GPSi ja bensiinijaamatöötajaga suutsime siiski õige sihi kätte saada (etterutates polnud see siht nüüd küll kõige lühem tee). Koju jõudsime tiba enne keskööd, kus ootas juba oma voodike.

Arvudes:

Reisi pikkus kokku üle 700 km.

Kõrgeim punkt, millel viibisime oli 1611 m.

PS! Paremad pildid uhketest vaadetest tulevad veits hiljem...

Aitäh Ele! Sa oled maailma kõige kannatlikum mittefotograafist reisikaaslane!