27.september - puhata ja mängida!

Niisiis, puhkus - täna, homme, ülehomme. 3 pikka päeva eesootavaid seiklusi - võtsime rendiauto, mis toodi meile ilusti koju kätte (tõsi, 15 minutilise hilinemisega, kuid see-eest trahvilöögina tegime ettepaneku saada tasuta GPS süsteem ja moosimine õnnestuski). Vanajumal oli täna meile armuline!

Reisiplaane haudusime juba pikemat aega, Tiina tegi põhjalikku uurimistööd Sloveenia turistilõksude ja majutusvõimaluste kohta ja nii me siis otsustasimegi minna Triglava Rahvusparki, keskmega Bledis. Meie teekond oli ca 230 km, läbi Ljubljana servakese. Pealinna ei sättinudki. Kiirteed on siin suurepärased, vaated vaimustavad, looduse ja mägede ürgsus ning hoolitsetud külakeste nunnud piparkoogimajakesed, pitskardinad ja lillekastid akendel täis lopsakaid pelargooniume. 

Triglava Rahvuspargi ilm:

  

Siingi on sügis maad võtmas, kuid vananaistesuvi on täiuslik - päikesepaistega päevad on soojad, ööd karged. Arutasime Tiinaga täna, et kas oleme Sloveenias taevas tähti näinud, ei tulnud kummalegi ette. Kuna oleme nii kõrgel merepinnast, siis äkki on siin pilved nii lähedal, et tähed kätte ei paistagi?

Kus me siis täna ära käisime ja mida nägime?

Bohinjsko järvest sõitsime mööda.

 

Savici koske nägime - matk sinna võttis kül vähe hingeldama, aga vaatepilt võimas. 
Parkisime auto ära ja kuulsime kose mühinat, seadsime aga sammud sillakese poole, arvates, et kosk seal kohe ongi - aga võta näpust - jõgi ise oli ka "kodust ära läinud" ja jõesäng kuiv ja täitsa tühi. 

Olime segaduses ja Tiina tegi naljaga pooleks pilti, seejärel saime aru, et me otsime jõge veidi vale koha pealt, kui õigesse kohta jõudsime oli jõgi "kodus" ja kosk ka omal kohal nagu muiste.

Järgmine peatus - gondliga Vogeli mäele. Suusahooaja väliselt sõidutavad gondlid turiste, kes siis saavad imetleda Bohinji järve ja seda ümbritsevaid mägesid. 

Vaated olid super, aga kahjuks saime mäe otsa liiga hilja. Päike oli suht madalal ja väga kiiresti läks hämaraks, samuti tekkis uduvine, seega pilte palju teha seal ei õnnestunud. Kõrgus merepinnast ligi 2000m. Värviküllust lisab sügis.

Seejärel tagasi Bledi

Lootuses, et saame veel linnakesest õhtuvalguses pilte, kuid loojangud on siinsel maal kiired, pimedus saabub kiiresti ja videvikutunnist jäävad siis järgi ainult loetud minutid. Seega- homme hommikul on äratus kell 6... proovime tabada esimesi päikesekiiri mida edaspidi saaks ka siin jagada.

Toidublogi nurgake: otsustasime, et õhtusöök peab olema kindlasti kohas, kus on ilus vaade, mis meeli ülendaks - leidsimegi sellise: vaade järvele, kaljukindlusele ja tuledes linnale sobis ideaalselt õhtusööki raamima.

Restoranis "Panorama" valisime bufeelaua, mis oli rikkaliku valikuga alates salatitest, eelroogadest, jätkates supi ja pearoaga, magustoiduks "kibenica" (ehk siis siinne traditsiooniline kodujuustukook). Pearoa käikude juurde kuulus muuhulgas ka veiseliha, mis oli üle ootuste parajalt "medium" ja koore-rosmariini-seenekaste sinna kõrvale igati sobiv valik. Turismitalu menüüst oli tuttav veel ka filotaigna-kodujuusturull ja siis "kibenica". Tundub vägisi, et maailma parimat kibenicat saab vaid "meie vanaema" tehtud Sterni Pri Kovacniku turismitalust!

Nähtamatute tööde päev - 26.09

Hommikul (10.00) alustasime rahulikus tempos päeva - Tiina koristas majas elavate külaliste toa ning valmistas ette lisakohad nädalavahetusel saabuvatele külalistele, Ele triikis. Laudlinad, linikud, linikukesed, salvrätikukesed, leivakorvikeste rätikukesed, köögirätikukesed, põllekesed - pitsikesed, satsikesed, logodega ja ilma, ongi sellised armsad ninnunännu naiselikud asjakesed nagu ikka saksa või Austria filmidest nähtud. Triikraud on siin Kärcheri aurutriikraud, tõhus ja kaalukas tööriist, ning peab vastu 4 h triikimisele nurinata. Läptop kõrval ja Vikerraadio reaalajas mängimas. Nagu kodus... Niikaua kuni tuli kurb uudis Jaak Joala lahkumisest, seejärel intervjuu Estonia laevahuku aastapäevast ning kõigele krooniks Alendri laul "Ma hüüan ja hüüan Sind teisel pool vett" siis oli nutune koht - väike lisaniisutus tuleb triikimisel küll enamasti abiks, kas see ilmtingimata silmavesi peab olema, on iseasi.

Lõuna - kartul, kodus tehtud hapukapsas Danilo tehtud vorstidega. Hea ja tuttav kodune toit. Huvitav, et nii eestlased, kui sloveenid peavad Sakslaste hapukapsast enda rahvustoiduks.

Pealelõunal aitasime Barbal asjad valmis panna järjekordsele esitlusele - seekord oli tegemist sõduritega - kaasa võeti laias laastus sarnased tooted kui eilegi, lisaks väljapaneku dekoreerimiseks ka sügisvilju (õunu, suvikõrvitsat, dekoratiivkõrvitsaid, küüslaugupäid jms.) kindlasti sai väljapanek ilus.

Tiina sai satsi ploomikompotte teha, ja pannkookide jaoks 3 korda tainast ka. Issand, see on nüüd küll üks pikem jutt ehk teisisõnu lühidalt "keelebarjäär ja haige laps" - kuna tõlk Barbara oli esitlusel, olime vanaema ja vanaisaga kodus, meiega koos ka lapsed. Julia on tõsiselt haige ja kõik püüavad soove lugeda tema silmadest ning neid ka täita, et väike patsient ennast pisutki paremini tunda võiks. Proovime siis seda pannkoogilugu kuidagi lahti seletada - tegime majas peatuvatele külalistele õhtuks pannkooke (õpetus allpool) ning väike Julia soovis ka pannkooki, vanaema näitas käe peal, et Juliale pannkooki, saime aru - pole probleem, Tiina tegi uue taigna, ning sip-sip olid ülepannikoogid valmis ka, mispeale selgus, et Julia tahtis väikse läbimõõduga pannkooke. No mis siis ikka, uus tainas hakkama ja minikoogid Juliale said ka tehtud - tänu sellele said kogu pere õhtuks pannkooke, mis vanaema juhtnööride ja õpetuste järgi valmisid nii - tehke järgi: ülepannikoogid, millele sisse lusikatäis magusaks maitsestatud ja vaniljega kohupiima, millele sekka lüüakse ka muna, seejärel keeratakse pannkoogid rulli, laotakse ahjuplaadile ning küpsetatakse ahjus üle. Serveerimisel peale väike tuhksuhkur ja moositups ning üks ütlemata hea "ilusroog" jälle retseptide varasalve panna.

Samal ajal kui Tiina zhongleerides mitme panniga pannkooke tegi ja tainast korduvalt juurde mikserdas ja jälle pannkooke tegi, luges Ele püüdlikult Juliale sloveeniakeelseid muinasjutte raamatust ette. No uskumatu, et laps millestki üldse aru sai, aga meie väike ingel oli nii kannatlik ja muudkui kuulas ja kui laps kuulab, siis tuleb ju muudkui lehti edasi keerata ja lugeda ka võõraid keeli...

Tiina special pannkoogid rõõmustasid ka tüdrukukese südant. Loodame, et need aitavad kaasa kiirele paranemisele!

Päeva lõpetasime 8:30

Home alone - 25.09

 

Hommik algas kell 8, meie ülesandeks oli sellal, kui pererahvas veel viimaseid asju pakkis, et suunduda Maribori laadale, pakkuda majas peatuvatele külalistele hommikusööki.

Hommikusöögi menüü siis järgmine:

kodujogurt, kodumoosid (3 erinevat valikut kenades purgikestes), müsli, maisihelbed, kakaohelbed, viilutatud kohalik sink ja suitsuvorst, kohalik juust, või, koduleib, kohv ja keedetud piim, täna juurde keedatud muna Ele initsiatiivil (õnneks söödi muna ilusasti).

Kõigil pereliikmetel on täna enne minekut hulk sebimist - asjad pakkida, autosse, kaasa kõik, mille eilses blogis kirja panin ja arvatavasti palju muudki veel, mille unustasin... Siinne pererahvas on palju tähelepanu pööranud ka kodus valmisatud ja müügiks pakutavate kaupade välimusele. Moosipurgid on moodsakujulised, kuid natuke vanaaegse sildiga (suurepärane kooslus uuest ja vanast!), taimeteede segud lähevad kaunitesse tumepunastesse väikese tsellofaanist aknakesega kotti, millel talu logo ja andmetega kleepsuke kinnituseks, kohupiimakoogilõikude jaoks on tellitud eraldi kartongkarbid jne. kaasa võeti vitstest korvikesi, kuhu kõik see kraam välja panna, linakesi ja isegi pliidike, millel sai kuumutada kodus tehtud vorste... Pereemal on valmis tehtud oma arvutifail, mis aitab tal paremini 1000 pisiasja meeles pidada... pole lihtne kaasa võtta ju "kogu talu".

Meie Tiinaga jäime kodu hoidma. Alustuseks püüdsime tagasi panna kõik, mis vahepeal kasutuses olnud, seejärel kõik maja särama! Mitu tundi kulus kui linnulennul, aga see-eest oli hea lõunakohvi rüübata ja ümberringi vaadates uhkust ja rõõmu tehtud töö üle tunda, siis üles, üks triikima, teine tube koristama. Vahepeal saabus koju ka vanaema, kes oli südamest rõõmus, et keegi oli maja ära koristanud. Kahju, et me vanaemaga õieti suheldud ei saa - meie viga, me ei oska ju saksa keelt (sloveenia keelest ma ei räägi), samas on ta nii armas, lahke ja soe inimene. Kord ja puhtus valitses niikaua kuni saabus perepoeg, kes otsustas pannkooke teha, selles on ta väga vilunud ja lennukas. Näppasime tema tagant mõned pannkoogid, panime peale eilset ploomimoosi ja tegime jalutuskäigu külasse, päike säras, ilm oli soe ja tagasi pidime tulema sobivasti selleks ajaks kui vanaema on õhtusöögi valmistanud - no kas pole luks?

Mis oli õhtusöögiks, küsite Teie

- muna-nuudlisupp veiselihapuljongiga ja ahjukana juurviljariisiga, juurde tomatisalat ja hapukoorega kurgisalat (Jumal ise vastas Tiina igapäevastele palvetele salatite osas!)

magustoiduks kreekapähkli rullbiskviit, kuhu tavalist jahu ei pandagi, ainult kreekapähklijahu, muna ja suhkur. Teha tuleb nagu biskviitalust. Rullbiskviit oli väga maitsev, natuke jõulune ka justkui.

Kahju, et pererahvas laadaga rahule ei jäänud, ilm lihtsalt ei soosinud, päeval sadas vihma ja oli üldse vilu. Barbara oli läbikülmunud, kui koju jõudis. Lapsed on veits kahtlased juba mõlemad. Tüdrukuke Julia on köhane ja lustlik perepoeg kurtis ka, et pole kõige parem olla.

Õhtuks olime kõik üsna rammestunud. Ja tegelikult lõpetasime tänase tööpäeva suisa kell 17 - millest see väsimus?

Moosimäed - 24.09

Ja nüüd käpad püsti kõigil, kes on keetnud ühe päevaga üle 100 liitri moosi ning mitte lihtsalt keetnud, vaid villinud need ka 300 ml kaupa imeilusatesse purgikestesse, mis tellitud otse Austriast?

Rohkem polegi päeva kohta midagi öelda - Tiina sai moosikeetmisest niisuguse innustuse, et hakkab uuesti uurima koduköögi tunnustamise võimalusi, et ellu rakendada praktikal omandatud teamisi ning Ele oli lahkesti nõus Tiina keedetud moosid tallu müüki võtma. 
Meil õnnestus õppida oma ala parimatelt - sobivasti sai moosikeetmise hommikul perenaine teada, et on taaskord jälle võitnud moosikeetmise võistluse. Kuldmedal musta leedripuu marjadest valmistatud moosi eest, hõbemedali pirnimoosi eest. Leedripuumarjamoos on selline tugevamaitseline - natuke justkui mustasõstra kanti (siinkandis pole see ka eriti laialt levinud keedis, sest leedripuu marjadega olla palju peenikest näputööd, on ju mari ise imetilluke). Pirnimoos on kullakarvaline püree ja kuna pirnid, mis moosi sisse pandi, olid küpsed, mahlased ja magusad, siis tuli moos sellest lihtsalt jumalik.

Ja nüüd igapäevane raport meie toidulaua kohta:

kartulipüree, lehtpeedi (mangoldi) kaste ja keedetud veiselihaviilud (ja ärge arvake et keedetud veiseliha ei ole maitsev - Ele eelarvamus kukkus kolinal kokku) + salat, magustoiduks "kibenica", ehk siis meie Tiina suur lemmik - kodujuustukook, millel toreduse pärast seekord peal ka ploomiviilud (ploome oli meil ju maa ja ilm!)

Voodisse kell 23... imelik, et me unes moosi ei näinud...

Samal ajal alustas virk perenaine juba järgmise päeva Maribori talutoidu festivaliks asjade kokkupanekut ning kaasa oli tal võtta aukartustäratav "veimevakk" mitutsetut sorti moosid, erinevad võided (kohupiima/piparmündi, peedi/kohupiima, kõrvitsapesto sarnane võie), värske leib, taimeteede pakikesed, peremehe valmistatud maitsvad toorvorstid, kodujuustukooke... kõike justkui küllusesarvest.. Barbara sai voodisse kaugelt peale keskööd ja siis ka mitte unele, vaid haiget tütrekest põetama... nii see elu on...

Ploomid ja pirnid, pirnid ja ploomid, jalutuskäik vikerkaarel - 23.09

Hommikusöök, seejärel päikeselisel terrassil väike taimeteede ring - täna siis nõgesed ja natuke piparmündikest. Päike oli soe ja mõnus. Olgem ausad, võtsime ka päikest, aga käed ikka käbedalt käimas. Kuivatatud nõges tekitab sellist tolmu, mis ajab naha kenasti õhetama, niisiis - kes seda teab, kas oli see päike või väike nahka punerdav nõgesetolm, aga jume oli meil hea!

Nõgestega ühel pool, oli kord ploomide käes, ploomid on justtäpselt valmimas - seega tuleb keeta moosi. Ploomides on ju kivid sees - seega tuleb välja võtta ka kivid. Õppisime Tiinaga uue ploomilõikamise nipi, mida tahame teilegi jagada. See käib nii - alustuseks lõikad lahti ploomi põigiti, st. risti kiviga, nii, et ploomi "sabake" jääb ülespoole, seejärel lõikad ploomi lahti niiöelda ülevalt-alla ja ongi ühest ploomist tekkinud 4 sektorit ja kivi ka väljas. Siis ploomikuubikutele suhkur peale ja üleöö seisma. Homme siis "purgistame" ploomid ära nagu naksti. Ootoot- pliiditäis potte... 6 potti või oli see 8?

Vahepeal tegime Tiinaga väikese jalutuskäigu - ilm oli jumalik ja vaated siitsamast hingematvalt ilusad, päike siras, viskasime korraks põllu peale pikali ja lihtsalt vaatasime mägesid ja pilvi. Siin on nagu suvi.

Lõunaks olid seajalad ja klimbisupp, millel klimpidesse oli lisatud riivleiba ja maitserohelist. Taaskord jälle - väga maitsev! Lõuna lõpetuseks tassitäis Türgi kohvi keedetud piimaga.

Pealelõuna pirnide vaimustavas seltskonnas.

Vanaema Angelca näitas ette viisi, kuidas nemad pirne moosi tegemiseks puhastavad ja siis me tasahiljukesi need pirnihunnikud valmis lõikasime. Siinsed pirnid on väga ilusad ja täiesti valmis ning sulavad suus! Pirnipottidele jälle suhkur otsa ja homme näeme!

Õhtuks olid kartuli-muretaignaga tehtud keedetud ja riivsaiaga paneeritud ploomipallikesed, mille valmistamise juures saime kätt proovida - maitsev ja toitev magustoit! Jutustasime veel klaasi veini juures ning tudule - homme uus päev, uued võimalused!

22.09

Hommikul ärkasime nagu ikka (07:00) - meie äratajaks on kujunenud üks klient Eestist, kes teavitab Elet ühe saabuva ürituse osalejate arvu igapäevasest paisumisest.

Aknast välja piiludes oli pilt ebatavaline - mägede vahele olid langenud pilved... mitte, et mäes oleks udu sisse mähkunud vaid pilved olid maa peal ja mägede tipud juba ülevalpool pilvi.. Mainisin Tiinale, et imelik asi on juhtunud.... ahsamait, kui Tiina õue nägi hakkas tohutu möll pihta, jooksuga püksid jalga, kaamera, kaamera jalad, saapad ja läinud ta oligi. Tagasi tuli õnnelik Tiina leemendades ja särades! Looduse kaunis vaatepilt sai kinni püütud. Tõele au andes, vaatepilt seisis sama koha peal ka hiljem, seega Tiina hirmus kappamine oleks võinud kulgeda ka rahulikumas tempos, kuid me ei näe ju tulevikku ette. Mitte üks minut.

Päev kulges teetaimede keskel, hommikul korjasime ka üpris suure laari kreeka pähkleid, öine vihm ja torm oli neid palju alla saputanud, seega pähklisaak oli meie korjamisekordade kohta rekordiline! Pähklid ei maitse veel küpselt, kuid nad on valmis - ilmselt vajavad väikest järelküpsemist, seejärel saab teha jub väikse pähklischnapsi.

Päeva nali oli ka: korjasime Tiinaga poni aiast pähkleid, ning kohalikud talupojad tulid ilmselt pererahvaga korraks juttu puhuma. Nad rääkisid sloveenia keeles mingitest asjadest ja aegajalt ka meie poole vaadates, nagu oleks meie tarastatud väljanäitusel - Tiina arvas, et peaksime omale kiiremas korras tellima uued T-särgid kirjaga "made in Estonia" või siis lihtsalt "Estonians", natuke nurjatult küll kõlab, aga vallatu ka!

Õhtul saabus kohaliku talumehe aiast suur ploomilaar - homme läheb ploomide puhastamiseks lahti!

Lõunasöögiks oli väga maitsev, kuid harjumatult valge kartulipuder koorekastme ja lihaga, millele juurde oli salat. Õhtusöögiks oli ploomidega tehtud väga ilus saiavorm.

Õhtusöögi ajal toimus nö.kultuurivahetus pererahva peresõpradega, rääkisime erinevustest Eesti ja Sloveenia elukorralduse vahel, Barbara tõlkis, nagu jaksas - ja kerge tal polnud :)

Pühapäev, tore päev! - 21.09

 

Hommikul kell 8 ammetisse -

Pererahva suguvõsa kokkutulek hommikul kell 9:30. Kohaletulijaid oma 50 inimest. Lapsed, posid-plikad, noored, vanad. Meie pere "vanaema" Angelica ema õnnestus ka kohata.

Pruukostiks pakuti prosciutto-laadset sinki - siin siis "Bunka", suitsuvorsti, erinevaid võideid, koduleiba, kodus valmistatud sõira. Eile hilisõhtul küpsetas vanaema veel ülimaitsvaid meie kaneelisaiakeste taolisi rulle, mille vahele käis siis vahukoor suhkruga, (kuid mitte kaneel). Tiina omandas uue viisi, kuidas neid osavalt vormida (nii, et täidis välja ei valguks), hommikuks oli valminud ka vormis tehtud mooniseemne keeks, laual oli ka talu moosid, vein, õunamahl. Külalised tõid kaasa ka omi suupisteid. Kogunemise järgselt suunduti Maribori, kus oli plaanitud sõita väikese turistitrammikesega ja anda võimalus sugulastele saada rohkem teada linnast, kus nad igapäevaselt elavad. Tegelikult kipubki ju nii olema, et kohalikud tihtipeale oma kodukoha kultuuriloost just ülearu palju ei tea. Barbara plaan oli see lünk täita.

Meie siis kohaliku pensionärist tädi Maria juhtimisel ja õpetamisel koristasime maja ära, pesime jõudumööda pesu, kuivatasime ja saimegi lõunast väiksele jalutuskäigule minna. Ilm oli imeline... soe, mõnus, päike siras - teate ju küll, kassid ära, hiirtel pidu :)

Tegelikult olime siiski toimekad, kuid lihtsalt pühapäevaselt toimekad. Õhtul oli toitlustada 2 turisti, kellele pakkusime seenesuppi, kana koorekastmega, kodus valmistatud nuudleid, salatit ja mooniseemnekooki (olgem ausad, meie tegeime ise salati ja Tiina praadis lisandiks suvekõrvitsat). Teenindasime ja koristasime ja sõime ning siis saabus ka väsinud kuid õnnelik pererahvas. Tundus, et Barbara ja Danilo olid lihtsalt rõõmsad, et said korraks kodust eemale ja tagasi tulles ei oodanud neid totaalne tuumasõja tagajärgede likvideerimine. Samas -Danilol algas tööpäev õhtuste laudatoimetustega ja arvatavasti oli ka Barbaral nii üht koma teist teha vaja.

Lapsed on vist veits tõbised - poisil kõha ja piiga jäi teepeal koju magama. 
Tuppa kell 9 õhtul.

Lippamise päev - 20.09

Päeva jooksul oli majas 3 erinevat gruppi inimesi, kes kõik tahtsid osa saada Stern Pri Kovacniku talu köögis valmivatest hõrgutistest.

Kellel nüüd kõhud tühjad on, palume lahkesti mitte edasi lugeda.

Sloveenia peo lauale kantakse järgmised road:

- eelroog: nn. "Narezki", mis koosneb viilutatud prosciuttolaadsest singist , suitsuvorstist, kõrvitsaseemnepestost, kodus valmistatud juustust ning kohupiimavõidest ning serveeritakse koos koduleivaga.

- supp: nuudlisupp veiselihapuljongiga, seenesupp puravikest ja kõrvitsa püreesupp

- pearoog: taimne osa - ahjukartuliviilud, frititud ja paneeritud viinamarja lehed (väga dekoratiivsed muide, sest nad ei kaota oma kuju), taignast voolitud rasvas küpsetatud pirnikesed, pannkoogi vorm suvekõrvitsa täidisega, filotaigna kodujuustu rull, köögiviljaisand Savoy kapsa, porgandi, suvikõrvitsa, sibula ja küüslauguga

lihaline osa - friteeritud ja paneeritud kanatükid, seapraad musta ploomi täidisega ja seapraad leiva ja ürditäidisega, kanafileerullid hernepüreetäidisega ja hautatud veiselihaviilud.

Salat: erinevate omaaia lehtsalatite segu, millele juurde peedisalat ning pehmeks hautatud (leotatud?)speltanisu. Salati kastmeks kasutatakse veiniäädikat ja kõrvitsaseemneõli

Dessert: suussulav värskelt küpsetatud oma talu lehmapiimast valmistatud kodujuustuga kook õhukesel pärmitaigna põhjal, millel õrn tuhksuhkru kirme, kõrval ehtne türgi kohv keedetud piimaga.

Toidu serveerimine oli tipptasemel - kõik läks lauale kuumutatud nõudel ja kaunilt serveerituna. Detailides oldi väga täpsed. Olgugi, et oli kiire, viimistleti iga kandik ja iga roog täiuseni.

Viimne kui üks toit oli äärmiselt maitsev ja külalised väga isukad ning pärast ka äärmiselt rahulolevad.

Liha, köögivili, piim, kohupiimad, kodujuust, jogurt kõik on omast talust ja nüüd üheskoos mõtelgem, kui palju peab vaeva nägema enne kui kõik see toit lahke perenaise käte vahelt lauale jõuab?

Päev oli pikk alustasime kell 8 ja lõpetasime kell 10 piduliste laulu ja tantsu saatel.

19.09

Hommik (09.00) algas sellega, et Ele saadeti maja ümbrust pühkima ja Tiina kreeka pähkleid korjama, taas... poni aedikusse... kus maa on väga pehme ja kabjajälgedes on veelombikesed, siinne pinnas on savine...

(Musta huumorit päris elust natuke)
Ja nii Tiina korjas pähkleid, äkki Barbara hüüdis üle õue: “Tiina, where are you?”
Tiina: “Im here!”
Barbara õhkas siis õnnelikult: “Today is a beautiful day, so warm”
Tiina (jäädes viisakaks): “Yes, very nice” ja korjab pähkleid edasi...


Igatahes, kui need asjad õnnelikult ühele poole said, siis pidime koristama ja ette valmistama 3 magamistuba ning triikima laualinad. Õhtul pidi saabuma 50 inimest sünnipäeva pidama ja 4 inimest soovisid majutust koos toitlustusega.

Päev läks aina kiiremaks ja kiiremaks ja seega jäi ka lõunasöök suht tagasihoidlikuks,käigupealt ampsasime üht-koma-teist. Kuid see ongi normaalne ju, iga perenaine teab seda oma kogemustest...

Edasi suundusime pererahvale kööki appi. Kuna siinne traditsioon on selline, et kõik pereliikmed (k.a mehed) teevad köögis kõike, sukeldusime samal viisil. Sai nõusid pesta, liha fritüürida, kapsast hakkida, põrandat pühkida jne.
Peo lõppedes tõdesime, et kui me siiani arvasime Eestlased olevat oma kõhu orjad ja peolauad on lookas, siis me eksisime, väga eksisime!
Aga toidud on head, kohati harjumatud (väga palju asju tehakse õlis ning veiniäädikat kasutatakse ohtralt) aga tõeliselt head.
See kiire ja raske päev lõppes ca 9 õhtul. Millele järgnes luksuslik õhtusöök ka meile: 2 erinevat suppi; värske salat ja vähemalt seitset erimoodi täidetud ja küpsetatud liha ning ülimaitsev kohupiimakook.

Pilte kahjuks näidata ei ole kuna selleks tegevuseks selle kõige kõrvalt aega üle ei jää.

Maribor - 18.09

Hommikune üllatus - vaba päev!

Barbara tegi meist piltika :) - Tiina ja Ele Sloveenias

Igahommikuseks kujuenud kodujogurt põske ja Barbara küüdis linna, kus ta meid maha pani, näidates ära turismiinfopunkti ja bussipeatuse, kust tagasi tulla.

Tiina igatses juba ammu aega tomateid, nüüd siis trehvas - ostsime paar kobarat ja abivalmis hurmur-müüja pesi need varmalt ära ka - ise pakkus lausa, et peseb - selline mees!

Käisime läbi vist küll kõik turisti-vaatamisväärsused, sh. kõige kõrgemal.

Siin kasvab vanim viinapuu maailmas (ca 450 aastat vana)

Mäe otsas oli väike kabelikene, kust avanes vaade linnakese katustemerele.

Ilm ilus, tuju hea, ümberringi viinamarjaaiad, millest võtsime ka pisut - need on praegu valmis ja imehead.

 

 

Kõht oli ju päevapeale tühjaks läinud, hoolimata Barbara kaasapandud võileibadest - täname Sind, Barbara! 

Toiduhindadest: tundub, et hinnatase laias laastus Eestile üpris sarnane, samuti tööstuskaup, kuid elatustase paistab vähe kõrgem olevat. Inimesed paistavad rõõmsad, rahulolevad, ilusad. Ümbrus kaunis - hoolitsetud ja lilledesse uppuv. Ilus maa.

Hommikul leppisime kokku, et jalutame ise Framist koju (ca 6 km)- nii läkski, AGA me ei arvestanud, et pidime terve tunni bussi ootama ja õues läks päris järsku pimedaks... Nii me siis marssisime üha pimenevas paksus metsas – vööral maal, keset mägesid ja metsasid, kogu tee mäest üles... TE EI KADESTA! Helistada ei saa, sõnumid ei lähe kohale...

Lõpuks oli juba täitsa pime, isegi näppu ei näinud suhu panna, päris kõhe hakkas. Kõige vastikum - me ju teame, et nad muretsevad. Aga õnneks lõppes kõik õnnelikult, Barbara sõitis meile vastu, ta sai meid kätte ca 1 km enne kodu. Leemendasime higist ja olime üpriski hingetud, kui autosse istusime. Suur oli kõigi rõõm meid elus ja tervetena näha. Õnneks tuli välja, et siin eriti metsloomi (hunte, karusid jms) ei ole.

Puhkus on väsitav - voodisse kukkusime kui laibad.

Saame näha, kas meid omapäi veel linna peale lastakse...

Aga Mariborist kirjutame hiljem pikemalt, KUI töö kõrvalt aega ja jaksu üle jääb.

17.09.14

Barbara saatis meid õue kreeka pähkleid korjama, mille üle oli meil ülihea meel, kuna siiani polnud meil mahti maja ümber ringi vaadata. Ilm oli väga ilus, sooja päikse käes umbes 20 kraadi.

Ka pererahva koer Muri “aitas” meil korjata. Kas keegi on näinud koera, kes krõmpsutab kahe suu poolega kreeka pähkleid nagu venelased sihvkasid...? 

Teiseks tööks oli kuivatatud ravimteede tükeldamine.

Vahepeal käis Barbara meid vaatamas ja õhkas õnnelikult: “Tüdrukud, te olete nii tublid, mida ma küll oleks teinud, kui te oleks praktika tühistanud ja poleks tulnud”

Tiina seepeale: “Vaatame kas sa ütled seda ka 30 päeva pärast” ja Barbara naerab seepeale. Tundub, et Barbara saab Eestlaste mustast huumorist hästi aru, kuid kes teab?

Silmad, nina, suu täis tee tolmu, tegime õhtuni välja,vahepeal oli ka muidugi lõunapaus. Ja need tuustid ei saanud veel otsa! Neid on palju, väga palju...võib-olla kunagi saame kirjutada, et neid OLI palju.

Pimedas tuppa jõudes (siin läheb suht vara pimedaks, kell 18.30 on juba täitsa hämar) muidugi hoidsime madalat profiili, kuna teate ju küll vanasõna:

Ära hõiska enne õhtut sest, et õhtul keedad siirupit...!

Õnneks, aga lõppes õhtu õnnelikult. Saime juba 9 paiku õhutl voodisse, noh et blogi veel vaja kirjutada jne. Mida aga ei ole - on internet...

Mõnus kerge, kiire püreesupp, tehke järgi:

Vaja läheb rohelisi lehtpeedi (mangold) lehti, küüslauku, võid, jahu, vett, koort ja soola.

Pruunista õrnalt jahu ja küüslauk võis, lisa peale külm vesi ning sega ühtlaseks massiks (jahukastmest veidi paksem). Puhasta lehtpeet, eemalda jämedamad rootsud. Keeda lehtpeeti veidi aega selles supis. Võta supp tulelt ja mikserda see saumikseriga ühtlaseks massiks, lisa koor. Aja supp uuesti keema, maitsesta soolaga. Head isu!

16.09.14

Hommikul (07:30) ärgates ja aknast välja vaadates oli seal paks piimjas udu ja kogu lugu.
Meie tuba oli puhas, soe ja hubane. Igati elatav.
Kuulda oli, et keegi vaikelt majas juba liikus, seega, kobistasime alla korrusele kohvi jooma. (Nimelt elame me maja teisel korrusel). All siis pererahvas juba asjatamas. Vanaema keetis meile kohvi (kohvikeetmise siinsest erimenetlusest kunagi hiljem ehk), naabrimees vaatas meid üle ja päev võis alata.

Mis siis päeval tegime?
Palju.. väga palju ja pika, pika päeva ja natuke pealegi... kas keegi viitsib lugeda?
Asjalikud, nagu me olime, olime kohe krapsakalt kõiges abiks: keetsime peeditshatnit, vaarikamoosi, veel "nipet-näpet" ja lõpuks pesime ultrasuure gaasipliidi ära (kell 9 õhtul!).
Barbara küpsetas 8 leiba, vanaema oli õhtupoole abiks.

Päeva turistiprogramm oli järgmine:
kell 5 pl. saabus ca 30 in. hoidiste esitlusele, kus Barbara rääkis talust ja tegemistest, degusteeriti hoidiseid ja mahlasid. Väljapanek oli imeilus ja igati kutsuv (Barbara moosid on väga head, õhtul saime proovida küll ja veel). Degusteerimisel pakkus Barbara ka "moosipirukakooki".

kell 6 pl. tuli väike kohalike seltskond värsket leiba, liha ja juustu sööma... nad maiustasid mitu tundi. Barbara muudkui kandis leiba ette... 
Külaliste õhtusöögi lõpetas kohupiimakook (te ei kujuta ette KUI maitsev see oli).

Meie päevane toidukord koosnes veiselihapuljongist, millele hakiti sisse pannkoogid ja nii oligi - harjumatu, kuid väga maitsev.

Kell 8 tundus, et päev hakkab läbi saama, siis meenus Barbarale, et siirup on veel keetmata ja villimata...

Voodisse saime kell 23:30
Küsimusele, kas täna ka nii naljakas oli, kui eile, millegipärast vastust ei tulnud.

Aga päev oli ikkagi tore ja õnneks meile köögis meeldib

Ja kui meil mõni päev midagi uut enam kirjutada ei ole, siis räägime pererahva endi tööjaotusest.

Klounmatkajad lendavad Sloveeniasse - 15.09.14

e. blondide uskumatud seiklused "mägede maal"

Esimene anekdoot:
Check in-is lennujaama töötaja palub meil liikuda edasi väravatesse kontrolli.
Mispeale Tiina teeb suured silmad ja küsib: "Trolli?"

Lennujaam jättis tunde, et eestlane olla on uhke ja hää! Lennujaam oli seet igati kaasaegne. Muuhulgas, arvukatel müügilettidel leidsime uudistoote, mida sooviksime ka teilegi tutvustada. Ootame pakkumisi, millega on tegu?

Tallinna lennujaamas püüdis meie tähelepanu lisaks eelpool toodule ka visiitkaartide sein, mis oli paigutatud eriti strateegiliselt - WC uste kõrvale. Noh, et kui paberit puudu peaks jääma...

Teine anekdoot:
Tiina: "Näe, Finnairi lennuk maandub, sellega me vist lähemegi!"
Ele: "Tiina, me oleme Soomes, siin on palju Finnairi lennukeid. Enamus neist"

Kolmas anekdoot:
Ele: "Mina ikka ei saanud aru, et mis kell praegu Sloveenias on?"
Tiina: "Seal on üks tund tagasi."
Ele, sügavamõtteliselt: "Kummale poole tagasi?"

Ülejäänu päev oli enam-vähem samasugune.
Pererahvas ootas meid Maribori raudteejaamas. Kodutee kulges pimedas, seega hommikul näeme kuhu me sattusime. Kui see oli ikka pererahvas, ega me ei tea seda ka...